Art is eternal and beauty immortal

Ropsha küla ja vabatahtlikkus

Väga huvitav on see, kuidas Ermitaaz oskab vabatahtlikke inimesi enda heaks tööle organiseerida. Ermitaazis on vabatahtlikke umbes 100, enamus nendest on küll passiivsed või tulevad kokku teatud suurte ürituste ajal abiks. Enamus vabatahtlikest on kohalikud vene noored, keskooli lõpu ja ülikooli õpilased. Aga on ka täitsa arvestatav hulk välismaalasi. Minul on olnud au kokku puutuda järgmiste äärmiselt huvitavate välismaa vabatahtlikega: 2 mormooni noormeest USAst; üks Lätist pärit umbes 35 a. naisterahvas, kes on abielus Sveitslasega, kes töötab siin Sveitsi valitsuse heaks ning tema naine tegeleb heategevuse ja vabatahtliku tööga; teadlane-matemaatik Inglismaalt, umbes 40 a. mees, tegeleb siin teadusega; Sveitslane umbes 60 a. naine, õpetab ülikoolis prantsuse keelt ja Ermitaazis vabatahtlikult prantsuse keelt.

Meie, vabatahtlike, töö Ermitaazis toimub nii, et meil on umbes kord nädalas koosolekud, kus me teeme plaane ning järgneb erinvate ürituste korraldamine juba Ermitaazile kuuluvates teistes hoonetes üle linna.

Juba 2 aastat tegeleb Ermitaaz Ropsha küla kultuuriväärtuse säilitamisega. See küla asub Peterburist väljas (umbes tund metroo ja bussiga) ja 200 km Eesti piirist. Sajandeid tagasi oli see Soome küla, kus elas ka Rootslasi. Sinna toodi Soome riigi käsul elama palju Soomlasi. Soomlased asustasid seda paika juba ennem Peeter I-st. Seal on säilinud vanad soomalste surnuaiad ning kõige vanem kirikukultuur Venemaal (pole kindel), sealne kirik on ehitatud Rootslaste poolt.
Miks veel säilitada antud piirkonna kultuuriväärtust on see, et see koht on olnud labi sajandite väga kuulus ja tähtis kalastuspiirkond kogu Läänemere piirkonnas asuvate riikide jaoks. Kalapüügikultuur on seal alati väga au sees olnud ning praegugi on seal suur kalatehas. Selle pärast on ka tänasel päeval kaasatud selle kultuuriväärtuse säilitamise juurde Soome, Rootsi ja Saksamaa saatkonnad, Eesti saatkond kahjuks Ermitaazi kutsele ei vastanud. Eestit puudutab ajalooliselt see koht aga palju rohkem, kui näiteks Saksamaad. Nimelt peale Eestile väga tahtsa kalastuspiirkonna olemasolu, kuulus seal asuv Ropsha mõis ennem Põhjasõda Eestlasele nimega Gasfer (voi Gastfer). Kultuuriväärtuse säilitamise plaani juurde kuulub ka mõisa restaureerimine. Praegu on see mõis väga halvas seisukorras – vaid lagunenud seinad seisavad veel püsti.

Mind paneb aga imestama, kuidas Ermitaaz lähenes 2 aastat tagasi sealsele piirkonnale. Kõigepealt läksid Ermitaazi vabatahtlikud kohalikku kooli ja hakkasid vabatahtlikult õpetama inglise ja prantsuse keelt. Keelte õppimisest ollakse seal väga huvitatud, tundides käivad isegi õpetajad ja director. Alati, kui me Ropshas käime joome me kõigepealt direktori kabinetis paar tundi teed ja räägime maast ja ilmast, kuulame kohalikku klatsi jne. Aga tänu sellele, et Ermitaazi inimesed seal kohapeal nii palju aega veedavad ja keelt õpetavad - on kohalikud inimesed väga motiveeritud kaasa aitama Ropsha küla kultuuriväärtuste säilitamise plaani teostamisele. Loomulikult on see ka neile kasulik, kui nende külakesse rohkem tegevust tuleb.

Kohalike abiga toimuski 13. jaanuaril Ropshas suur nn ‘kultuuriväärtuse säilitamise’ avamisüritus. Selle raames korraldati ka näitus laste joonistustest jõulupuudest. Kõik saatkondade esindajad olid ka kohal.

Jõulupuude ja jõulukinkide traditsioonil on ka Ropsha külas pikk ja tähtis ajalugu. Ühel uusaastaööl kinkis Nikolai I Ropsha mõisa oma naisele Aleksandra Feodorovna’le (ennem printsess Charlotte). Aleksandra Feodorovna aga tõi Venemaale jõulupuu ja jõulukinkide traditsiooni, eriti just jõulukinkide tegemise traditsiooni perekonnas üksteisele. Ning just paar päeva ennem minu esimest Peterburi saabumist detsembris, leiti Ermitaazi keldritest tema poja kirjutatud raamat oma ema elust.

posted by Trinka @ 2:03 PM