Art is eternal and beauty immortal

Elu Venemaal

Pildil on minu armsa kodu uks.



Kui ma Peterburist Tallinna sõitsin siis mul oli bussis istekoht 44, mis oli kohe viimane koht esiukse juures - seal bussis loeti kohti tagant ette. Kui ma istuma sain siis parasjagu käis kuskil bussi keskel suur tüli, sest Eurolines Peterburi kassast oli müüdud sellele bussile kolm piletit istekohaga nr 11. Veidi aja pärast tuli peale üks vanem abielupaar, kellel olid istekohad 46 ja 47, mille peale bussijuht ütles, et meie bussis neid kohti pole ja nad pidid ära minema.
Eesti piiril võeti bussist üks naisterahvas maha. Bussijuht ütles selle peale kõva häälega "nuhk". Naisterahvas oli väga vihane ja vandus välja minnes, et ei tea, mis ta nüüd tegema peab küll. Bussijuht selle peale, et "no käed seinale ega muud". Tädi sai selle peale veel vihasemaks ja bussijuht ütles "ärge muretsege, me oleme teiega".

------------------

Jõulude ajal oli Aare mul külas. Käisime vaatamisväärsusi vaatamas ja mul pidid kõrvad peast ära kukkuma külma pärast. Minu korterikaaslased Dasa ja Marina küsisid ennem jõule, et mis ma jõulude ajal süüa teen. ma ütlesin, et kartulisalatit ja siis nad küsisd suure imestusega, et kas ma oskan kartulisalatit teha.

Igatahes Aare tahtis Ermitaazis ka ära käia ja ma ei teadnud, kas saan ta tasuta sisse viia.

Teadupärast peab venemaal välismaalste eest mitmeid kordi rohkem maksma igal pool. Üldiselt kui tänaval rääkida välismaa keeles peab kohe 1000 rubla maksma:). Nii on ka igal pool teatrites, muuseumides ja mujal välismaalastele kallim pilet. Aga see on trikiga asi, kui välismaa keelt mitte rääkida ja küsida vene keeles siis saab odavamalt.

Ennem Ermitaazi minekut harjutasin kodus, et korralikult vene keeles piletit küsida. Küsisin ka oma korterikaaslaste käest, kas nad teavad palju pilet maksab ja kuidas kõige õigem seda küsida on. Selle peale ütlesid nemad: "mine küsi Ermitaazi kassast, kui palju välismaalasele pilet maksab"!
No sellist püha lihtsameelsust võib vist ainult Venemaal kohata!

--------------------

Tähtsate dokumentide saamise lugu.

Minu seiklused Venemaal pidid algama 7. novembril 2005. Korralik nagu ma 0len - helistasin varakult Vene saatkonda (igaks juhuks 2 korda) ja uurisin viisa kohta. Mõlemal korral sain natuke erinevat infot ja oma vene partneritelt hoopis kolmadat infot. Elus ongi tähtis suure info hulga seast õige info välja sõeluda ja alati jääb küsimus, kas õige info on ikka päris õige info. Teatavasti pikaajalise viisa saamiseks on vaja viisakutset, mida minu vastuvõtva organisatsiooni inimesed ka mulle saata lubasid. Saatsin siis neile oma skännitud passikoopia ja muud vajalikud andmed. Sellega tuleb kohe harjuda, et Venemaal võtavad kõik asjad kaua aega (kui sul muidugi käpp sees pole ja palju pappi lauale laduda pole:). Igatahes viisakutse tegemisega pidi minema 1 kuu. Kuu aja pärast sain ma veel umbes kuu jooksul nädals korra teateid, et viisakutse saab valmis järgmisel nädalal.
Igatahes selline venitamine mulle üldse ei meeldinud - tegin omale turisti viisa ning sõitsin igatsetud maale!
Tehnika osas on venkud ka sama arenenud, kui meie - nad palusid minu töötõendi (tagab mulle sissepääsu Ermiaazi uksest) vormistamise jaoks e-maili teel pilti!
Venemaal kohtasin mõne aja pärast neiut, kes tegeles minu viisakutse ja töötõendiga. esimese asjana ta selgitas mulle lahkelt ära, miks mul veel ei ole viisakutset. Migraametis võetakse viisakutse dokumente vastu ainult esmaspäeval ja kolmapäeval kella 9-12.00 ja kui sinna kasvõi 5 minutit hiljaks jääda siis nad enam dokumente vastu ei võta - ja tema lihtsalt ei suutnud sellist asja kannatada ning ei tahtnud enam selle viisakutsega tegeleda. Ühe korra oli ta ka juba viisakutse valmis teinud aga sinna peale läks kogemata minu sugu valesti. Noojah - ikkagi tõsine probleem - mõelge kui teiega niimoodi migraametis juhtuks!
Peale mure ära rääkimist ta ütles, et nüüd peab uuesti hakkama neid asju ajama ja andku ma oma passikoopia ka, sest neil seda pole, ja üldse on passikoopiat vaja ka töötõendi tegemiseks. Arvasin, et ta võiks ju kasutada seda sama e-maili teel saadetud passikoopiat aga ta ütles, et seda tal ei ole - ja üldse ei saavat ta pooli e-maile kätte ning ta eriti ei kasuta ka e-maili - VOT! Tegime siis jälle paar passikoopiat. Töötõendit oli mulle ka lubatud juba 2 nädalat, käisime isegi ülemusega mitu korda selle natsalniku ukse taga, kes seda pidi valmis printima aga teda kunagi polnud. Ja siis järsku tuli välja selline asi, et töötõendi jaoks on ju pilti vaja! Aga selle olin ma e-mailiga saatnud - nemad jällegi polnud seda kätte saanud. Tegin siis fototöökojas ühed dokumend fotod. No siis lubati veel paar korda seda töötõendit ning kolm nädalat peale saabumist saingi selle. Ja ennäe imet - töötõendi peale oli prinditud pilt minu skännitud passikoopiast!
Nädalas korda kolm küsisin kangekaelselt oma viisakutse kohta, sest mu turistikas hakkas lõppema. Meil olid ju tulemas tähtsad üritused jaanuari alguses, kus ma kindlasti pidanuksin kohal olema. eestist vene viisa saamine aga võtab 10 tööpäeva aega. Selle peale teatas mulle neiu, et tema helistas Eestisse Vene saatkonda ja küsis juba kõik järele - ma saan uue viisa teha seal 1 päevaga. Aga nagu juba vanasõna ütleb, et oma kõrv on kuningas! Pille-Mai helistas ka kohe vene saatkonda ja sai teada, et 1 päevaga saavad teha vene viisat ainult kolmandate riikide kodanikud, EL kodanikud saavad teha viisat miinimum 5 päevaga ja sel puhul on see ikkagi kiir viisa, mis teatavasti maksab miljon rutsi.
Õnnelikuks viisakutse omanikuks sain 4 päeva ennem turistika aegumist. Selle peale jõin kohe õlut ja lugesin vene kulutuuriajalugu, et seda vene süsteemi ikka paremini mõista.

Kes tahab tõelist nostalgiat kogeda peaks külastama Vene saatkonda Tallinnas! Mul tuli kohe lapsepõlv meelde, kui me vanaemaga karjaküla bussiga Keilaase sõitsime ja pidevalt igal pool järjekorras seisime ja mina mitte midagi aru ei saanud - sest kõik rääkisid vene keeles.
Saatkonnas sattusin ma väga toreda tädi juurde, kes aitas mul kõik dokumendid korda ajada. Kokku pean seal käima 5 korda ja siis saangi viisa. esialgu saan kolme kuulise ühekordse sisenemisega viisa, mis Venemaal muudetakse ümber pikaajaliseks multiviisaks. JÄTKUB...
01.veebruar
Hetkel on mul nüüd kolmekuuline ühekordse sisenemisega Vene viisa. Dokumendid on ka juba sisse viidud selle viisa muutmiseks multiviisaks. Mulle juba öeldi, et vene miilits (viisasid teeb miilits) ei tunnusta võibolla Eestis tehtud HIV sertifikaati (See ei loe midagi, et Vene saatkond Eestis palus selle teha kohaliku miilitsa jaoks. Seda on vaja, kui tahad viisat kauemaks kui 3 kuud). Ja võibolla ei tunnusta ka värvilisi dokumendi fotosid, mis mul paluti teha - ennem loomulikult ei öeldud, et värviline ei või olla. JATKUB....
13. veebruar
Mul on kohe selline vangi tunne, seda tekitab probleem , et ma ei saa riigist lahkuda ennem, kui mul on multiviisa. Inimesele on ikka väga tahtis, et tal oleks teadmine, et ta saab igal ajal kuskile minna. Vabaduse tunne on väga tahtis ja vajalik.
14. veebruar
Täna sain ma toreda sõbrapäeva kingituse! Nimelt helistasin oma sõbrale tädi Svetlanale ja sain teada, et minu multi viisa on valmis! Homme lähen sellele järele. Lõpuks ometi on mul nüüd võimalus ka kuskile reisida! Ma olen kohe ülirõõmus.
Muide tädi Svetlana on minu koordineeriva organisatsiooni sõber (ta ei tööta koordineerivas org-is vaid Teaduste Akadeemias) ja tema aitab mul ka edaspidi dokumente ajada. Teatavasti peab Venemaal ennast esimese kolme maal viibimise päeva jooksul registreerima (hetkel ma ei oska oelda, kas migratsioonimaetis voi miilitsas – sest minu registreerimise korraldas Svetlana). Üks asi, mille eest ma olen väga tänulik on see, et minu dokumendid korraldati ära mu koordineeriva organistasiooni poolt – et ma ei pidanud ise minema migraametisse ega miilitsasse. Mul jäi muidugi palju huvitavaid kogemusi siinsete ametnikega saamata – aga millegipärast ma seda ei kahetse :).
Venemaale reisides antakse piiril üks valge väike paber, kuhu tuleb kõik oma andmed kirja panna ja see tuleb täita ennem Vene piirile jõudmist. Üks pool võetakse Venemaale sisenedes ära ja teine väljudes. Teise paberi taga peab olema siis registreerimise tempel. Viisaga koos pannakse passi vahele ka ühed hallid paberid, kus on sama info, mis selle valge paberi peal, mis piiril antakse aga seda halli paberit ei vaata keegi kuskil – aga ära ei tasu ka vist igaks juhuks seda visata.
Juhul, kui minnakse turistina ja ainult paariks päevaks või nädalavahetuseks on võmalik, et piiril pannakse see tempel ära või lihtsalt öeldakse, et ei pea registreerima nii lühikeseks perioodiks. Seda tuleb aga alati piiri peal küsida.

Siin mu kõige lemmikum luuletus:

Ei asjatu sel olnud otsikelu,
kes kõige viimast tarkust teab:
vaid see on väärt nii vabadust kui elu,
kes pidevalt neid kätte võitma peab,
kes ohte trotsib inimeste seas,
nii noorest peast kui kesk- ja raugaeas.
See on see ihaldatud ideaal,
kui vaba rahvas elab vabal maal.

Sii võin ma öelda kaunil hetkel:
veel viibi, ilus oled, viiv!
Ei katta siis saa maisel retkel
mu jälgi unustuseliiv.
Ses aimuses täis õnne on mu vaim,
oh ülev hetk, mu elu ilusaim!

'Faust', Goethe

posted by Trinka @ 11:59 AM